Ajalugu

Selleks, et lahti seletada Viljandi pärimusmuusika festivali sünnilugu, peab alustama ajalises mõttes mõnevõrra kaugemalt.

1989. aastal avati Ene Lukka eestvedamisel Viljandi Kultuurikoolis (tänane TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) rahvapilli eriala, mille eesmärk oli hakata ette valmistama külakapellide, ehk rahvapilliorkestrite dirigente. Olid pöördelised ajad nii ühiskonnas kui ka kultuurikoolis - Eesti oli asunud otsustavalt vabaduse teele ning kultuurikool taotles kõrgkooli staatust.

1989. aastal võeti Viljandi Kultuurikooli uusi tudengeid 4-aastasesse õppesse ning neile lubati kõrgharidust, kuigi kõrgkool oli veel ametlikult loomata. Aga ettevalmistustööd käisid: õppekavad oli uuendatud ning õppeasutuse rahvas uut kvaliteeti rajades entusiastlik.

Rahvapilli osakonnas seisti esmajoones silmitsi identiteediotsingutega. Kiiresti arenevate poliitiliste sündmuste taustal tuli leida tee, mis viiks nõukogudeaegse pseudorahvakunsti juurest pärimusmuusikaalase tipphariduseni. Eriala juht Ene Lukka suunas abi otsiva pilgu riigipiiri taha. Aeg oli muutunud vabamaks ning Soome reisimine polnud enam utoopiline unistus, nagu paar aastat varem. Helsingi Sibeliuse Akadeemia rahvamuusika osakonda oli õppima asunud rahvapilliansambli Leigarid endine liige ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetanud Anneli Kont. Kuuldes sündmuste arengust Viljandis, ruttas Anneli appi ning vastloodud Viljandi Kultuurikolledžisse saabusid ennenägematult põnevad ajad. Sibeliuse akadeemia tudengid ja õpetajad said Viljandis üsna sagedasteks külalisteks, rahvapilli eriala muudeti soomlaste eeskujul rahvamuusika osakonnaks ning vastu võeti hulk uusi tudengeid. Teiste seas „maandusime" rahvamuusika osakonda mina-Ando Kiviberg, Piret Aus, Ülle Jantson, Liina Kanemägi, Tuuli Peters ja Raivo Sildoja.

Muusikat õpiti suuresti kuulmise järgi, seda põhjusel, et rahvamuusikas on erakordselt tähtis mängustiililiste iseärasuste tabamine, mida saab õppida vaid täpse jäljendamise teel.

Täiesti uus ja põnev aine oli näiteks noodistamine, mis meenutas solfedžo tundidest tuttavat diktaadi kirjutamist. Erinevus seisnes aga selles, et klaveril ettemängitu asemel pidi kirja panema seda, mis kõlas arhiivisalvestustel. Need olid sageli XX sajandi algul vaharullidele üles võetud külapillimeeste lugude salvestised, mis oma nigela helikvaliteedi tõttu nõudsid erilist keskendumisvõimet, et neist aru saada. Seejuures tuli lisaks põhiviisile üles märkida ka kõik variatsioonid, rütmi- ja helikõrguse kõikumised, samuti niinimetatud vead loo esitamisel.

See oli aeg, mil mina armusin torupilli. Nägin ja kuulsin torupillimängu, mille sarnast polnud ma varem kohanud. Ühe Sibeliuse akadeemia järjekordse delegatsiooniga käis Eestis soomerootslane Kurt Lindbladt - ansamblite Korkkijalga ja Ottopasuuna puhkpillimängija. Tema oli oma magistritöö uurimisobjektiks valinud eesti torupilli ning õppinud vanade arhiivisalvestuste abil pilli mängima stiilipuhtalt ja haaravalt. Kurdi pillimängust sain süsti, mille mõju pole lahtunud tänaseni.

Kultuurikolledži kontrabassile, mida me aupaklikult ämmaks kutsusime, lasime kohalikul puussepal valmistada turvalise ümbrise, mis nägi välja nagu Kalevipoja õe puusärk ning mis oma välimuse ja suuruse tõttu meile piirivalvuritega suhtlemisel teatavaid lisaraskusi põhjustas. Kui me pilli üle sadama parkimisplatsi laeva poole tassisime, ei pidanud Margus Põldsepp paljuks igale vastutulijale teatada, et veame surnud vanaonu kodusesse Rootsi mulda viimsele unele. Ise oli ta selle naljaga väga rahul.

Kui mõelda sellele, et lisaks kontrabassile ja kahele akordionile tuli ühe inimese kohta keskmiselt 2,5 muusikalist instrumenti, võite ette kujutada, mis moodi me kogu selle krempli koos isikliku pagasiga käe otsas Falunisse toimetasime ning mis näoga jälgisid meie saabumist kõik kohal olnud rootslased, sakslased, taanlased ja flaamlased. Nemad olid tulnud sinna kui mõnusasse suvelaagrisse, kaasas mugavad riided, pill (enamasti viiul) ja magamiskott. Meie aga nägime välja aga nagu kokteil folkloorirühmast, laadakaupmeestest ning rahvuslikest manifestantidest.

Festivali korraldamine oli erakordselt suur väljakutse, sest meil polnud mitte mingisuguseid massiürituse korraldamise kogemusi, samuti puudusid teadmised eelarve koostamise algtõdedest ning võimalikest rahastusallikatest. Ometi asusime julgelt asja kallale. Üsna kohe mõistsime, et vajame idee elluviimiseks kogemusi, nõu ja abi. Meil oli seejuures õnne. Nimelt tegutsesid Viljandi Kultuurimajas noored kultuuriettevõtjad, Mulgi Messi asutajad Tiit Kalmet ja Toomas Mädamürk. Pöördusime korraldusabi saamiseks nende poole ja seadsime sihiks kontserdi ühendamise 1992. aasta jõululaadaga, mis tavapäraselt toimus Viljandi Kultuurimajas. Et aga samal ajal valmistusin mina tütar Anna Maria ilmaletulekuks, jäid suurkontserdi ettevalmistused mõneks ajaks soiku. Uueks toimumispäevaks sai valitud 1993. aasta 15. mai, mil oli oodata ka Noorte Moosekantide Seltsi sündi.

Festivali eelarvele katte leidmine olnuks võimatu, kui Toomas ja Tiit meid poleks aidanud. On oluline märkida, et esimene pärimusmuusika festival toimus täielikult erakapitali toel. Kui poleks olnud toonaseid lahkeid annetajaid, siis kes teab, kas pärimusmuusika festival praegusel kujul üldse eksisteerikski.

Põletav oli sündmuse nimeküsimus. Me ei tahtnud minifestivali nimes kasutada mõistet rahvamuusika. Tahtsime anda ühese signaal: nüüd on traditsioonilise muusika maailmas kõik teisiti kui enne. Ants Johanson tuletas kõrvalt meelde, et ansambel Kukerpillid on oma plaatide ümbristel tihtipeale kasutanud terminit „pärimuslugu". Miks siis ei võiks meiegi edaspidi rääkida just pärimusmuusikast?

Mõiste oli tõesti täpne ja selge, aga paraku liiga pikk. Vähemalt nii meile tundus. Hilisema menuansambli Ummamuudu kitarrist ja meie hea sõber Sulev Salm soovitas: pange „Pärimusa". Noortele meestele tundus soovitus igati popp ja noortepärane ja nii ta esimesel korral jäigi, kuigi veel päris õige ei tundunud.

Esimesel festivalil esinesid Väikeste Lõõtspillide Ühing, Untsakad (tollal veel Rahvastepall), Tiit Kikas ja Peeter Rebane, Justament ning mõistagi Alle-aa, mille koosseis oli kahanenud algusaegade suurorkestrist 5-liikmeliseks. Rahvusvahelist mõõdet lisas torupilli- ja kandlemängijast ameerika-eestlane Ain Haas.

Ka Noorte Moosekantide Selts sai Pärimusaga samal päeval asutatud ning juhatus valitud. Seltsi vanemaks sai Raivo Sildoja, varahoidjaks mina ja kirjutajaks Ülle Jantson.

Viljandi lauluväljakul istus 15. mail piletiga ligi 200 kuulajat, mida ei olnud just ülemäära palju, kuid piisavalt selleks, et korraldajatele edaspidiseks julgust anda. Selgeks sai, et nii hea idee, nagu seda oli tulevane pärimusmuusika suurüritus, vääris laiemat tutvustamist. Esimene festival lõppes mõnusa jämmiga Viljandi kultuurimajas ning seal osalenud paarile muusikule tuli minul kui festivali pealikul ka oma kodus öömaja pakkuda.

Pärimusmuusika festivali sünni juures olid lisaks uuele juhatusele ka Marek Rätsep ja Vahur Roht. Viimasest oli palju oskusteabelist abi, kuna tema oli tolleks ajaks legendaarseks kujunenud Rock Rambi eestvedaja. Lisaks nimetatutele oli meid jõudumööda abistamas veel ridamisi teisigi toredaid inimesi.

Kui esimene kogemus käes, hakkasime koostama juba märksa ambitsioonikamaid plaane. Tegin sõpradele selgeks, et peame leidma enesele head partnerid üleriigiliste meediakanalite näol, et festival peab muutuma mitmepäevaseks ja et esinemispaiku peab olema rohkem kui üks.

Kuna pidasime vajalikuks festivalile lisada rahvusvahelist mõõdet, tekkis vajadus rahvusvaheliselt mõistetava nime järele. Selleks sai Faluni ning Kaustise vastavate pidude eeskujul Viljandi Folk Music Festival. Just inglisekeelsest nimest jäigi sündmusele külge rahvapärane hüüdnimi Viljandi Folk.

Järgmisel talvel otsisime usinalt välisesinejaid, kirjutasime rahastustaotlusi, rääkisime potentsiaalsete toetajatega, veensime meediakanaleid. Päevakorral olid läbirääkimised, läbirääkimised ja veelkord läbirääkimised... Käisime koos Raivo Sildoja ja Marek Rätsepaga läbi enamikest toonastest lehetoimetustest, raadio- ning telejaamadest. Samuti külastasime paljusid ettevõtteid ning kohtusime ametnike ja poliitikutega. Muide, tol ajal ei teatud Eestis veel internetist ja mobiiltelefonidest suurt midagi! Kultuurikolledži ainus enam-vähem korralik faksiaparaat asus rektori kabinetis, mistõttu sai sellest toast õhtustel ja öistel tundidel pärimusmuusika festivali büroo. Korraldasime Raivo Sildoja ja Ülle Jantsoniga paberitööd ning sõlmisime lepinguid. Kui arvestada, et samaaegselt tegelesime ka kooli lõpetamise ning diplomitöö kirjutamisega, jääb tagant järele imestada, kust me selle aja üldse võtsime.

Siinkohal on sobiv välja tuua üks kõnekas tsitaat 1994. aasta 22. aprillil minu poolt Eesti Ekspressi peatoimetajale Priit Hõbemäele saadetud kirjast: „Toetades meid, aitate aluse panna suurepärase suveürituse traditsioonile, mille kuulsus levib tulevikus kaugele väljaspoole Eesti piire." Sellest lausest peegeldub hästi, millise fanaatilisuse ja entusiasmiga me ise valitud tee õigsusse uskusime.

Oluliselt aitasid festivali kvaliteedi parandamisele kaasa Makarov Muusiku korraldatud Eesti Elava Muusika Konverentsilt saadud ideed, mis tõi korraldusmeeskonda Marek Rätsep. Ei saa jätta märkimata, et Mareku ning festivali hea sõbra Vahur Rohti loodud on paljud tehnilised lahendused, mis toimivad festivalil tänaseni.

Viljandi pärimusmuusika festivali kestmajäämise seisukohalt oli väga oluliseks tõigaks asjaolu, et meil õnnestus veenda Eesti Ekspress toimetust meile appi tulema. Ei saa öelda, et see lihtsalt läks - mitmel korral saadeti mind toimetusest tühjade kätega minema, kuid me ei jätnud jonni. Lõpptulemuseks oli see, et saime kolmel korral lehes tasuta avaldada veerandi lehekülje suuruse mustvalget reklaami. See oli tol ajal väga kõva sõna! Usun, et Priit Hõbemäe ning Hans H. Luige otsus veel täiesti tundmatule ettevõtmisele õlg alla panna aitas oluliselt kallutada teistegi toetajate otsuseid ning soodustas uue kultuurisündmuse saamist suursündmuseks.

Eesti Ekspressi eeskuju järgis peatselt Kuku raadio, kes tänu härrade Erki Berendsi ja Rein Langi algatatule on jäänud meie truuks partneriks tänini. Ärgem unustagem, et nii Tallinnast kui Tartust vaadatuna oli toona Viljandi näol tegu totaalse perifeeriaga, kus ei toimunud midagi märkimisväärset ning kus suurürituse korraldamine tundus hullumeelsusena.

Pidime festivali eelarve koostama selliselt, et kontserdid olid tasuta. See andis publikule võimaluse riske võtmata ürituse headuses veenduda. Meenutagem, et selleks ajaks olid hingusele läinud mitmed vägevad suvised muusikapeod, nagu näiteks Pärnu Fiesta ja Tartu Muusikapäevad, ka Rock Summeri alustalad murenesid hoogsalt. Inimesed olid kasinate majanduslike olude juures väga valivad kõige suhtes, mille eest piletiraha küsiti.

Lahendada tuli veel üks äärmiselt oluline küsimus: lapsukesel oli küll nimi, kuid puudus välimus. Tunnuskujunduse loomiseks ja festivalile märgi saamiseks otsustasime Viljandi kunstielu hästi tundva Tiiu Männiste soovitusel pöörduda Tõnu Kuke poole. Valmis mitu kavandit, millest ühe valisime välja - see püsib festivali tunnusena tänaseni.

Tiiu Männistest aga oli vanema kolleegi ja kogenud üritustekorraldajana muudeski asjades palju abi. Näiteks sai tema ja teiste Viljandi kunstnike toel üheks festivali kontserdipaigaks Tallinna tänava ääres paiknenud Kilpkonna galerii tagune ala, ehk Tortila õu.

„Kolm päeva, mis vapustasid maailma"

Ja siis ta tuli. Pärast seda, kui Viljandi Folk Music Festival oli 1994. aasta 22.-24. juulil aset leidnud, teatas ajaleht Postimees ühes oma pealkirjas: „Kolm päeva, mis vapustasid maailma". Meil oli läinud korda kasutada Viljandi hubasust ning kauni loodusega keskkonda, loomaks inimestele meeldiv atmosfäär muusika nautimiseks. Tekitasime õhkkonna, mis kirgastas ning pakkus meeldivaid elamusi. Nagu loodetud, tuli ohtralt ette programmiväliseid spontaanseid pillimänge ning see meeldis nii tavapublikule kui ajakirjanikele.

Täiesti uueks nähtuseks olid õpitoad, kus enamik välisesinejaid pakkus oma kodumaise muusika workshop'e. Sellises intiimses atmosfääris saadud elamused mõjusid inimestele eriti helgelt. Olgu siinjuures meelde tuletatud, et 1994. aasta festivalil astusid välisesinejatest üles Prosper (Iiri-Soome) Snackorna (Rootsi) Sutaras (Leedu) Gullfakse & Heidi L (Norra), Stefan Timmermans & sõbrad (Belgia - Flandria), Ruumen (Soome).

Viljandi Pärimusmuusika Festival oli tulnud, et jääda. 1994. aasta juulis sai selgeks, et sellest saab sündmus, mis pärimust ja püsiväärtusi hindavad inimesi liidab.

Paljude tolleaegsete abimeeste nimed on kahjuks mälust kustunud ning käsikirjalistes nimekirjadeski figureerivad vabatahtlike ridades kohati vaid sellised nimed nagu „Johni venna sõber" jms. Siiski on mõned inimesed eredalt meeles. Marek Rätsepa, Ülle Jantsoni ja Raivo Sildoja panuse tõin välja juba eespool. Transameeskonnas olid abiks näiteks Aleksander „Sass" Sünter koos oma venna ja autopargiga, samuti Janno „John" Jaanus, Raini Kukk ja Mehis Müürsepp. Pressisekretäri tööd tegi Inga Lill ja festivali kaelakaarte ning muid trükiseid aitas kujundada Piret Räni. Viljandist pärit kunstnikke oli abis veelgi. Palju kasu oli Ants Johansoni ja Sulev Salmi nõuannetest. Kogu meie müügikorraldusel püüdsid silma peal hoida Mareku kaasa Lembe ning Asser Ellermaa. Legendaarse Õlleõue üheks hingeks oli Arno Jürjens. Niisiis jagus aitajaid igale poole. Vabandan kõigi ees, kelle nimed siinkohal enam ei meenu, kuid suured tänud teile kõigile. Kõik te olite neil mälestusväärsetel päevadel hädavajalikud!

Kuu enne 1994. aasta festivali oli korraldajate tuumik saanud kätte ihaldatud kõrgharidust tõendavad diplomid ning ees ootas tihe konkurents tööturul. Raivo ja mina olime teatud lubadustele tuginedes hellitanud lootust, et saame tööd kultuurikolledži rahvamuusika osakonna õppejõududena. Tunde olime andnud juba tudengitena ja meie lõpetamise ajaks liikus majas veel neli nooremat kursust. Paraku pakuti meile kummalegi vaid veerand täiskoha koormusest ning see polnud pere toitmiseks piisav väljavaade. Raivo sai peagi pakkumise Viljandi Maavalitsusest ning mina kõndisin sisse oma endise õpetaja Katrin Mändmaa uksest. Temast oli vahepeal saanud Viljandi Linnavalitsuse Haridus- ja Kultuuriameti juhataja. Uskumatul kombel tal oligi mulle tööd pakkuda! Sellest kuuldes olin mõistagi hämmingus. Selgus, et minust saab kino direktor! Tundub nagu filmistsenaarium, kas pole? Igatahes asusin kohe pärast kuulsusrikast 1994. aasta Viljandi Folk Music Festivali ametisse Viljandi Linna Munitsipaalasutuse „Rubiin" direktorina. On enam kui selge, et seegi seik mõjutas festivali edasist arengut.

Festival muutub 4-päevaliseks, toimub esimene pillilaat ja valitakse tunnusgraafika

Teise festivali järelkaja oli olnud nii ajakirjanduses kui tuttavate suus ülivõrdeliselt positiivne. See andis tublisti julgust veelgi ambitsioonikamalt jätkata. Otsustasime, et festival muutub järgmisel aastal 4-päevaliseks.

1995. aasta peoga kinnitas pärimusmuusika festival lõplikult: ta on tulnud, et jääda. Otsustasime hakata kasutama mulluse festivali tunnusgraafikat festivali logona ning asusime otsima plakatikunstnikku, kel oleks suurürituse plakati kujundamise kogemus. Sulev Salmi soovitusel tegime juttu Pärnu Fiesta peakunstniku Enn Kiviga. Tema stiil sobis meie mõttelaadiga ning mees ise oli lahkesti nõus meile midagi vaimukat välja pakkuma. Nii sündis esimene piltplakat ja alates sellest on festivali müürileht alati olnud kindla kujutisega pilt, millelt on enamasti lisaks peamisele kompositsioonile vastu vaadanud ka pääsukesed, kuu ning päike. 1995. aasta plakat kujutas paadininas istuvat ning kandlel oma laulu saatvat lopsakat neidu.

Kolmanda festivaliga samaaegselt toimus esimene pillilaat - pillimeistrite ja nende kätetöö mess, kus huvilised võisid enesele soetada uue pilli, lasta olemasolevaid parandada või vajadusel uue pilli tellimuse meistrile sisse anda.

Festivali korraldamisega seonduvaid meenutamisväärivaid seiku on jagunud järgnevatesse aastatesse sedavõrd hulganisti, et kõigi nende lahtikirjutamine osutuks võimatuks missiooniks. Seepärast toon järgnevalt välja mõned olulisemad.

Uhked välisesinejad, Eesti ETNO, uued inimesed, esimesed raskused ja tugev meeskonnavaim!

Näiteks pälvisin 1996. aastal oma elu esimese suure tunnustuse, milleks oli Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital aastapreemia. Samal aastal määrati mulle ka Viljandi kultuuripreemia. On ilmne, et tegelikult polnud need tunnustuseks ainult mulle, vaid kõigile, kelle abil oli pärimusmuusika festivalile nii võimsalt hing sisse puhutud.

Neljanda festivalil esinesid juba sellised staarid nagu Boys of The Lough ja Garmarna. Aasta hiljem aga koguni Iiri legend Deanta, minu ammune iidol Hedningarna ning Norra kitarristist imemees Knut Reiersrud. Nende tulek Viljandisse oli selgeks märgiks kvaliteedist ja usaldusest, mis andis võimaluse usinasti koostööd teha teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa festivalidega.

1996. aastal sai folk juurde uue lava, mille publik kiiresti omaks võttis - Kaevumäe lava Viljandi lossimägedes.

1997. aastal toimus Viljandi pärimusmuusika festivali hõlma all esimene noorte pärimusmuusika õppelaager, mille eestvedajaks ja vaimseks emaks oli Krista Sildoja. Nüüdseks on sellest saanud sajakonna osavõtjaga Eesti ETNO laager, mis kannab endas elava rahvamuusika värskeimat vaimu ning on kokkusaamiskohaks ja õppepaigaks paljudele noortele rahvamuusika sõpradele.

1997. aastal liitusid meie meeskonnaga Mare Lilienthal, Liina Härm ja Hillar Sein. Neid kolme võib siiani pidada meie raudvaraks, kelle nõuannete või vahetu abita ei möödu ükski Viljandi pärimusmuusika festival. Mare esimeseks teeneks oli ideaalselt toimiva vabatahtlike värbamissüsteemi loomine. Liina paistis silma otsusekindla juhiabina, kellel püsis pikka aega kogu organisatsiooni sisekommunikatsioon. Hillari südi tegutsemine edendas tublisti festivali tehnilist poolt.

Isegi kui see väljastpoolt vaadatuna teisiti tundub, ei ole festivali areng alati olnud ladus ning muretu - korraldustööd on mõjutanud nii isikliku elu keerdkäigud, perede purunemised kui paljud teised asjaolud. Näiteks tuli meil oma tegevuses täiesti uus lehekülg pöörata 1997. aastal, mil siirdusin Tartu Ülikooli. Pole põhjust salata, et minu eemalolekusse takerdunud infovahetus põhjustas pingeid organisatsiooni sees. Samuti lisasid ebakindlust 1997. aasta majanduslikud ebaõnnestumised. Siis tuli appi meie hea ingel Ene Lukka, kelle abil suutsime oma elu jälle korrastada.

Kõik hakkas taas sujuma. 1998. aasta tõi festivalile taas väärika tunnustuse - Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Viljandi Linnavolikogu valis mind Viljandi aastaisikuks. Samal ajal jõudsin järeldusele, et festival vajab oma ladusamaks toimimiseks turvalisemat organisatsiooni ülesehitust. Asusime ette valmistama uut organisatsiooni, millisesse oleks kaasatud ka Viljandi linn, Viljandimaa Omavalituste Liit ning kultuurikolledž ning mille ülesandeks oleks ainult pärimusmuusika festivali korraldamine. Meenutagem, et folgi varasem korraldus oli käinud Noorte Moosekantide Seltsi kaudu, mis oli paisunud üsna suure liikmeskonnaga kodanikeühenduseks. Seltsi sees olid erinevad huvid ning juhatus tegeles üksnes festivali korraldamisega. See oli seltsi kui terviku seisukohalt ebaõiglane.

1999. aasta sügisel asus festivali kontoris täiskohaga tööle esimene festivali töötaja - programmipealik Piret Aus. Tema saabumine oli kui kadunud poja tagasitulek. Nimelt oli ta pärast kolledži lõpetamist asutanud oma kodukohas, Tootsis, muusikakooli ning juhtis seda, kuni kohalik omavalitsus pidi selle majanduslike raskuste tõttu sulgema. Enne festivaliga liitumist jõudis Piret mõnda aega töötada ka ajalehe „Ruupor" toimetuses.

Piret Aus oli oma ettevõtmistes nõudlik, täpne ning põhjalik. Innuka tegutsemise eest pälvis ta mõni aasta hiljem teise festivaliga seotud inimesena Viljandi linna suure tunnustuse - Viljandi Kultuuripreemia.

1999. aastal käivitus ettevalmistus spetsiaalselt festivali korraldamiseks mõeldud mittetulundusühingu loomiseks. Järgmise aasta 1. jaanuaril asutatigi Viljandi Linnavalitsuse, Viljandimaa Omavalitsuste Liidu, Viljandi Kultuurikolledži ning mitme eraisiku poolt MTÜ Viljandi Pärimusmuusika Festival. Eraisikutest asutajad olid Piret Aus, Liina Härm, Ülle Jantson, Ants Johanson, Ando Kiviberg, Marek Rätsep ja Ene Talas.

Festivali kunstiline tase tõusis aastatega veelgi ja sai eeskujulikuks ka rahvusvahelises mõttes. Viljandi pärimusmuusika festival võeti 2000. aasta kevadel Euroopa Maailmamuusika Festivalide Foorumi (European Forum of the Worldwide Music Festivals) perre. Samas püüdsime jätkuvalt vältida kunsti saamist eesmärgiks omaette, sest pärimusmuusika on ikkagi olemuselt rahvakunst.

2000. aasta festivalist väärib esile tõstmist seik, mis oli korraldustoimkonnale suureks moraalseks toeks. Nimelt austas meid oma visiidiga president Lennart Meri. Kindlasti oli seejuures määravaks ka asjaolu, et pühendasime festivali eesti regivärsilise rahvalaulu suurele propageerijale, helilooja Veljo Tormisele, kes samal aastal tähistas oma 70. sünnipäeva.

2001. aastal asutasid Viljandi pärimusmuusika festivali korraldajad veel ühe festivali, sedapuhku Tartus. Märtsil sai teoks esimene maailmamuusika festival Maa ja Ilm. Veidi varem oli president Lennart Meri omistanud mulle Valgetähe V klassi teenetemärgi, mis taaskord tõestas, et püsime õigel teel.

Alates 2002. aastast oleme igal aastal keskendunud ühele konkreetsele teemale. Nii näiteks kuulutasime 2002. aasta kandle aastaks ja 2003. aasta lauluaastaks. 2004. aasta peo teemaks oli „Viled ja Torud". 2005. aasta festivali teemaks sai „Poogen!", mis viitas keskendumisele poogenpillidele. Samas vaimus oleme teemasid valinud ka järgnevatel aastatel.

2004. aasal pälvis Viljandi pärimusmuusika festivali korraldustoimkond kõrgeima riikliku auhinna - Eesti Riiklik Kultuuripreemia. Samal ajal oli organisatsiooni tegevus sedavõrd intensiivistunud, et otsustasime mittetulundusühing ümber korraldada ning muuta selle ametliku nimetuse Eesti Pärimusmuusika Keskuseks. Mina, kes ma vahepeal olin oma igapäevaste tööde ja tegemistega Tallinnasse riigiametnikuks jõudnud, otsustasin avalikust teenistusest loobuda ning põhikohaga festivali kontorisse tööle asuda.

Koostöös Viljandi Linnavalitsusega asusime ette valmistama aastaid Kirsimäel varemeis seisnud aida rekonstrueerimist pärimusmuusika keskuse koduks ja kontserdimajaks. Ambitsioon oli suur ning ega ka raskused seejuures tulemata jäänud. Ometi sai ime paljude organisatsioonide toetuse ja eraisikute annetuste toel teoks ning 2008. aasta märtsis võisime pidada pärimusmuusika aida avapidu. Nüüd, kus ait on lossimägede servas juba mõnda aega edukalt tegutsenud, näib justkui oleks see hoone sellisel kujul Viljandis alati olemas olnud - sedavõrd hästi on ta sobitunud Viljandi ja kogu Eesti kontserdimajade maastikule.

Viljandi pärimusmuusika festival on tõepoolest läbi teinud võimsa arengu. Väikesest rahvamuusikapeost on saanud Balti- ja Põhjamaade üks suuremaid muusikafestivale, mis peibutab igal aastal tuhandeid inimesi. Ühise pingutuse tulemusena on meil läinud korda tuua Viljandile au ja kuulsust nii kodu- kui välismaal. Lisaks eelpool mainitud auhindadele ja tunnustusele on folk pälvinud ka näiteks Lõuna-Eesti edukaima turismiobjekti/projekti nimetuse, mis viitab üheselt sellele, et kohalik turismitööstus meie abil üksjagu kasvanud.

Peatse taaskohtumiseni!