Neljapäev, 24. juuli

Õpitubadesse pääseb elavas järjekorras, kuni kohti jagub. Hilinejad sisse ei pääse.

Ööülikool unplugged: "Maast lahti. Las ma lähen, las ma lähen..."/ Marju Kõivupuu
Teater TEMUFI saal (Tartu 9)
N 24.07 kell 20.00

Need ajad on pöördumatult möödas, kui hobuvankritel matuserong liikus aeglaselt kodukülast kalmistule. Küla või talu lähedusse jõudes hakati valju häälega laulma, andes niiviisi kogukonnale teada, et kellegi jaoks on see viimne teekond. Matuselaulude rohkusest annavad tunnistust lähedastelt päranduseks saadud vanad koltunud laululehed, muist kiriku-, muist ilmalike laulusõnadega. Inimest igavikuteele saates võeti laulud üles kirikus, kalmistul ja peielauas. Peiete lõpuosas võisid need olla üsna lustakad. Tänapäeva matustel mängib sünt ja üsna tavaline on seegi, et vaimuliku või ilmaliku matjaga laulab duetti mõni vanem inimene, kes veel mäletab viise ja sõnu. Traditsioonilised matuselaulud on vahetanud välja lahkunu lemmiklaulud ja -meloodiad, mida esitatakse üldjuhul helikandjatelt.

Matustel laulmine on osa meie kultuuripärandist, räägime sellest ja võtame mõne sobiva viisi üles. Nende mälestuseks, kes kaua on ära; neile, kes kaua on teel ...

Kultuuriloolase ja folklorist Marju Kõivupuu tegevus- ning uurimisalaks on kultuuripärand kõige laiemas tähenduses. Eriliselt on Marjut läbi aastakümnete kütkestanud aga eestlaste ja ka teiste rahvaste surmakultuur.