Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

cancel

Rahvustunne, elektroonikatorm ja noored tulevikulootused Viljandi päikese all

Postimees
https://kultuur.postimees.ee/5971411/rahvustunne-elektroonikatorm-ja-noored-tulevikulootused-viljandi-paikese-all
Janno Zõbin
Foto: Eero Vabamägi
Viljandi pärimusmuusika festival tutvustas Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul senisest enam noori tulevikutalente ja seda ka suurtel lavadel. Nõudlikuma maitsega maailmamuusika austaja leidis siit oma aarde üles. Eestlaste seas armastatud esinejates ei pidanud kohalik publik pettuma. Rohkem kui kunagi varem oli folk tänavu elektrooniline ja elektriliselt laetud. Neis lauseis peaks sisalduma selleaastane folgi tuum.

Bluegrass läks täkkesse

Nagu siinkirjutajaga juhtus, võib folk alata ja eeltunne tekkida näiteks pärast kosutavat ujumaskäiku Põltsamaa lähistel. Viljandi poole vurades keerasin autoraadiot kõvemaks, kui festivali otseülekandes kõlas Duo Malva & Priks, kelle elektrooniline akordionisaund, nakatav gruuv ja kaasahaarav instrumentaalosa sunnivad teritama kõrvu ning panevad samal ajal põlved nõtkuma. Karuste meeste monotoonne laul üleliia ei üllata, kuid lugude instrumentaalne osa ei jäta kahtlust: see reis on ühtlasi spirituaalne ja endasse vaatav. Õhtune päikeseleitsak ja nende muusika täiendasid teineteist igati.

Paljuski olid ka järgmistel tundidel ja järgmisel päeval kuuldud folgi tulevikulootused just sellised, kes proovisid elektrooniliste helirelvadega pärimusmuusikale mitu uut vinti peale keerata, kuid sellest allpool.

Curly Stringsi kuulama kogunenud publik täitis kogu Kirsimäe. Kuigi paljudele oli õhtu nael tõenäoliselt nende ühislood Estonian Voicesiga, jäid siinkirjutajale need tehnilise vokaalvõimekuse demonstreerimiseks ja koosesituski oli liiga üle stiliseeritud. Oleks nagu viibinud ETV avalikul salvestusel ja kogu laval toimuv kippus pisut liiga teatraalseks.

Bändi uuemate lugude helipilt oli muidugi huvitavam kui algusaastatel ning nende kiired ja vitruoosselt mängitud bluegrass'i lood ei jäta kahtlust, et tegu on eheda bändiga, kes võiks mägesid liigutada ka väljaspool Eestit. 

Kontserdil oli näha ka päris väikseid fänne, paljud tütred ronisid isa kukile ja muidugi ei saanud mööda hittlugude kohustluslikust kaasalaulmisest. See oli folgi väike laulupidu, nagu ka järgmisel päeval toimunud Naised Köögis kontsert, mille lõpus tutvustas bänd liikmeid nii humoorikalt, et selle võinuks salvestada eraldi kuuldemänguna. Rahvustunne tõusis just Naised Köögis kontserdi ajal esile.

Elektrooniline virvarr

Läbinisti peobänd oli eelmiselgi aastal folgil esinenud itaallaste Kalàscima, kes tõmbas publiku alates esimestest taktidest käima. Festival reklaamis gruppi kui ansamblit, kes ühendab iidse traditsioonilise rituaalse Taranta tantsumuusika ja elektroonilise muusika, mille tulemusel sünnib plahvatuslik transi-rahvamuusika. Väljapeetud imidži ja elava lava-show'ga bänd olekski sobinud esinema mõnele rokkfestivalile, kuid siinkirjutajale kontsert siiski lõpuni välja ei kandnud.

Rohkem kui kunagi varem oli folk tänavu elektrooniline ja elektriliselt laetud.


Tohutu intensiivsusastmega ei andnud bänd publikule hetkekski aega hinge tõmmata. Elektroonikat kasutasid nad igal võimalusel ja efektidest üle kurnatud muusika muutus lõpuks üldiseks helifooniks, mis kippus väsitama. Nende torupillid, buzuki või mandoliin ei suutnud enam sellest tohutust helide virvarrist läbi murda. Mingi hetk lisandunud esoteerilise new age'i hõllandusse kalduv aktsent tekitas mõtte, et võibolla pole hea idee kokku sünteesida valimatult kõike, palju ja korraga.

Elektroonika ja heliefektide ülekasutamise asemel oleks eelistanud märksa dünaamilisemalt mängitud lugusid, milles kuulaja tunneb ära ka laivpillid. Kui Trad.Attack! on elektroonikat armastav bänd, siis Kalàscima astus sammu edasi ja kasutas elektroonilisi võimalusi ka seal, kus see mõneti väljus hea maitse piiridest. Folgi praegusi trende demonstreeris bänd muidugi suurepäraselt.

Puhas rock'n'roll

Siinkirjutaja kõige oodatum artist Bombino Nigerist jäi laval märksa tagasihoidlikumaks. Laval seisis klassikaline rokkbänd koosseisus bass, rütmikitarr, soolokitarr ja trummid. Ansambel esitas tugevate rock'n'roll'i mõjudega noore põlvkonna tuareegide kõrbebluusi. Pean tunnistama, et ei tajunud kohe sellist laivenergiat, nagu olin näinud bändi videotest ja laivülesastumistest, mis on filmitud ansambli kultuuriruumis – Sahara kõrbes.

Bändi ninamees Goumour Almoctar näis esialgu introvertse ja endassesüvenenud muusikuna ja oli laval justkui reserveeritud. Niipea kui ta pilgu tõstis ja publikuga esimest korda suhtles, sai aga selgeks, et muusika jagamine publikuga on talle kustumatu rõõmu allikas.

Polnud märkimisväärseid show-elemente, vaid puhas ja ilutsemata rock'n'roll. Kui oleks olnud võimalus saata Jimi Hendrix mõneks ajaks kõrbesse elama, võinuks ta vabalt hakata tegema umbes samasugust muusikat. Kui sealsamas kõrbes elaks Alvin Lee kultuslikust Ten Years Aftersist, oleks temagi ilmselt Bombinoga üsna samal lainel.

Elektrikitarr ongi tuareegide ehk seni tõhusaim relv ja seda tõestas Bombino veenvalt. Kontserdil oli nii Ida- kui ka Lääne-Aafrika kõlade peegeldust, end ekstaatiliselt edasi kerivat funki, mõnusat reggae tuksumist ja nooruslikku energiat. Üha uued lood rullisid end lahti oma lihtsas spontaansuses, sisaldades palju improvisatsiooni. Ei ole kahtlust – Bombino oli üks festivali kõrghetk!

Elektroonika koolitunnid

Tänapäeva folgibändid kasutavad ohtralt sämplereid, luupereid ja igasugu muid elektroonilisi vidinaid. Festivali suurtel lavadel oli mitu noort kodumaist artisti, kes laval just seda avastusretke vahendasid. Tintura muusikas oli just see mõnus õige flow, mis andis pärast rajumat rock'n'roll'i hingele kosutust. Hiphop ja külatraditsioon sobisid kokku ning täiendasid teineteist – kõik see ei mõjunud kunstlikult, nagu võib kergesti juhtuda, kui kasutada paneme-kokku-need-ja-need-asjad-meetodit.

Tintura liikmed Karoliina Kreintaal, Taavet Niller ja Lauri Täht lõid heliradu, mida tänapäeval küla peale kondama minnes meelsasti kuulaks. Järgmisel päeval lähenesid muusikale Tinturaga sarnaselt Etnosfäär ja Eesti Noorte Segakoor, kes otsivad samuti uusi väljendusvorme ning näivad loovat lausa eepilisi suurvorme.

Millegagi ei üllatanud, aga kõlas just seetõttu oma komberuumi tuntud headuses mustlasmuusikat mängiv Makedoonia brass-bänd Kadrievi Orkestar. Esimest korda tundsin, mida tähendab, kui selline bänd lavalt alla rahva sekka tuleb ja kohe kuulaja kõrva juures vaskpillidest viimse tolmukübeme välja puhub. Seda heli ei ole võimalik kõrvutada ühegi stereo- ega surround-heliga. Kogemus on lihtsalt nii võimas ja tõeline.

Viljandi pärimusmuusika festival on teist aastat järjest Eestisse kutsunud mõne maailmamuusika värskeima tugeva tegija ja väärib tunnustust. Jääb lootus, et see jääb nii ka edaspidi.

Viljandi pärimusmuusika festival

  • Toimus neljapäevast pühapäevani Viljandis.
  • Festivali teema oli tänavu «Sajaga!».
  • 26. korda aset leidnud festival keskendus ühelt poolt Eesti Vabariigi juubelile ja teisalt noortele ning nende pulbitsevale energiale.
  • Esines 71 ansamblit (800 esinejat).