Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

cancel

Puuluubi-mehed: pigem tore, et Viljandi folk on muutunud peavooluürituseks

Eesti Päevaleht
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/puuluubi-mehed-pigem-tore-et-viljandi-folk-on-muutunud-peavooluurituseks?id=83189617
Keiu Virro
Foto: Viktor Tund

Ramo Tederi ja Marko Veissoni bänd Puuluup ristab Hiiu kandled elektroonikaga, rahvas on rahul, muusikakriitikud ka. Mehed ise esinesid selle kooslusega juba viiendal järjestikusel Viljandi folgil ega leia sugugi, et folgi paremad ajad möödas oleksid.

Puuluubi taustalugu ulatub aastasse 2008, kui ka Pastaca artistinime all tuntud Ramo Teder ning antropoloog ja õppejõud Marko Veisson Hiiu kandle laagris tutvusid. Ramo oli pilli alles äsja enda jaoks avastanud, Marko oli pilli käsile võtnud aga Viljandi kultuuriakadeemiasse tööle asudes. „Et mitte teha midagi kasulikku, siis harjutasin iga päev Hiiu kannelt. Kodus internetti ka ei olnud,” teatab ta. Üheskoos jämmimine meestele istus. Nii hakkasid nad vaikselt mõtlema bändist, kus võiks olla kaks Hiiu kannelt ja trummid. Ainult et trummarit polnud kuskilt võtta, sest Ramo elab Soomes, Marko Tartus ning selline geograafiline telg pole proovide tegemiseks kuigi kadestusväärne. „Võtsime siis siis elektroonika ja saame odavamalt hakkama”, muigab Marko. Tehniliselt võttes on Ramol muidugi trumm jala all nii ehk naa olemas.

Kas teil on ainult muusikat koos hea teha või on millestki omavahel rääkida ka? Puuluubi laulutekstidest tundub teatavat poliitilist või vähemasti keskkonnateadlikku allteksti läbi kumavat, nii et oletan, et klapite ka maailmavaateliselt?

Ramo Teder: Ahaa, sotsioloog Marko on kuidagi ikkagi laulutekstidesse läbi imbunud.

Marko Veisson: Meil kipub olema nii, et Ramo eelistab mitte väga otsest sõnumit. On olnud nii, et näitan talle mingisuguseid sõnu ja ta ütleb, et need on liiga konkreetsed. Liiga sotsrealism või midagi sellist.

Ramo Teder: See sotsiaalsus peitub kontsertidel ehk pigem selles, mida me räägime lugude vahel. Aga meil on väikesi eriarvamusi.

Marko Veisson: Vabal ajal me vaidleme selle üle, mis on kommunism, sest me saame sellest erinevalt aru. Suurtes ideelistes hoiakutes oleme küll Ramoga ühel poolel.

Nägin seekord folgil üht sõpra, kes käis Puuluupi kuulamas ja ütles, et laulusõnade põhjal tundub talle, et Puuluubi meestele vist EKRE ei meeldi.

Ramo Teder: Mina olen küll täitsa EKRE vastu, jah!

Marko Veisson: Kas mina peaksin ütlema, et ma olen poolt, et EKRE-fännidest Puuluubi kuulajad ikkagi meiega jääksid? Aga tegelikult ma ei taha poliitikast rääkida.

Olgu, rääkige, millega Hiiu kannel teid ära võlus?

Ramo Teder: Keskajal oli see Euroopas ja Skandinaavias üks tegijamaid instrumente. Kes seda mängis, oli meie mõistes popstaar. Kromaatiliste pillide arenedes suri selle mängimine aga vaikselt välja, jäädes väiksematesse piirkondadesse Eestis ja Karjalas. Minu suhe Hiiu kandlega on füüsiline. Seda tunnet on keeruline kirjeldada, mis poogna ja keelte puudutamisel tekib, poogna sahin, see, kuidas puust kast on põlvede vahel, kogu mängutehnika

Marko Veisson: Traditsiooniliselt on Hiiu kandle keeled jõhvidest, jõhvkeelte heli on sahisev, kõlama hakkavad paljud ülemhelid. 1990ndate lõpus sattusin kuulama Tuva bändi Yat-Kha, mis on Eestiski käinud. See on Tuva punk või rokk ühendatuna kõrilauluga. Bändis oli ka nende traditsiooniline poogenpill, see jäi meelde.

Kas leidub ka Hiiu kandle puriste, kes leiavad, et luuperi ja elektroonikaga mässamine nagu teie oma bändis teete, pole selle pilli puhul päris õige?

Ramo Teder: Hiiu kandle mängijaid on nii vähe, et pigem lähenebki igaüks traditsioonile oma tunde kaudu. Muide, Hiiu kandle roop peaks olema lame, mis tähendab, et poognaga tõmmates kõlavad kõik keeled korraga, aga mina olen lasknud enda Hiiu kandle roobi kumeraks teha, et saaksin eri keeli mängida eri ajal. On ju ka selline asi, et nii et tohiks justkui teha?

Viljandi folgi puhul räägitakse pidevalt liig suureks paisumisest või keskklassistumisest. Kui hakkasin Viljandisse tulema, küsis üks kolleeg, kas siin tõesti ikka veel käiakse? Milline on teie suhe Viljandi folgiga?

Ramo Teder: Ükskord tulid kaks naisterahvast meid kiitma ja küsisid, kus me järgmisena esineme. Ütlesime, et Viljandi folgil, mille peale nad hüüatasid, et te olete ju hea bänd, miks te sinna lähete?!

Marko Veisson: Võib-olla on praegu tõesti hipim minna Kalana saundile? Aga meil on väga tore siin esineda ja hea meelega esineme ka hipsterfestivalidel. Need ei välista teineteist sugugi. Kuna ma ise tegelen mingil määral rahvamuusikaga, siis on minu meelest pigem tore, et folk on muutunud peavooluürituseks. Selleks, et folkmuusikat tehes ka underground’i mõttes tunnustust saada, tuleb eraldi pingutada. Kui Viljandi folgiga 1990ndatel alustati, oli see kindlasti uuenduslik ja põnev. Aga nüüd troonivad näiteks Curly Strings, Trad.Attack! ka A-kategooria staaridena popmuusika edetabelites ja minu meelest on see suurepärane! Missioon rahvamuusika moodsas vormis ellu äratada on täitunud. Siin väljal tegutsedes on võimalused väga avatud, võib teha traditsioonilist muusikat, aga võib teha ka Puuluupi ja mängida millega iganes, kartmata, et keegi kraesse kargab. Aastate jooksul on Viljandi folgiga seostunud palju hirme – et ehk muutub liiga suureks või on siin liiga palju purjus inimesi – aga minu meelest võiks see olla veel suurem. Kuulajaid on palju, publik on väga rõõmus ja väga noor. Viimast eriti maailma mõistes.

Seekordsel folgil on teil aga korralik rahvaste sõprus käsil? Olete külalised Jouhiorkestri esinemisel, Marko astub lavale ka Tintura kontserdi ajal ja teie kutsute omakorda külalisi lavale.

Ramo Teder: Jouhiorkesteri tuleb tõesti omakorda meie kontserdi ajal meiega koos lavale.

Marko Veisson: Selles mõttes on ka rahvaste sõprus, et Hiiu kandle laagrite ajal on nii Eesti kui ka Soome kogukonnad omavahel üksteisega väga hästi tuttavaks saanud.

Teie plaat „Süüta mu lumi” on kõvasti kiitust saanud, aga mina saan selle plaadi vaid soovi korral seinale riputada, sest kuskilt ei ole teda kuulata…

Marko Veisson: Mul on sama jama. Mul on kaks autot – ühes on plaadimängija katki, teises on plaadimängija terve, aga auto ise on katki. Folgi esimesel päeval ostsin Dobranochilt CD ja rääkisime sellest, kas nad tahaksid meie plaati. Laulja ütles, et tal ka pole plaadimängijat, ta kuulab muusikat Youtube’ist. Plaat on rohkem sotsiaalse prestiiži huvides ja kui see välja tuleb, siis tuleb ka tähelepanu ja intervjuusid. Plaadi väljaandmine mõjub usaldusväärselt: oled suutnud ikkagi teatud koguse lugusid läbimõeldud järjekorras plaadile panna.