Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

cancel

Muutuv, kuid selgelt oma

Sakala
https://sakala.postimees.ee/6416752/muutuv-kuid-selgelt-oma
Margus Haav
Foto: Elmo Riig

Käesoleva aasta parimad pärimusmuusikas selguvad reedel, 5. oktoobril, kui Viljandi pärimusmuusika aidas auhinnagalal tehakse teatavaks «Etnokulp 2018» rahvahääletuse tulemused. Pärimusmuusika keskuse juht Tarmo Noormaa leiab, et pilt on meeldivalt kirju ja mitmekesine.

Tarmo Noormaa, kevadel loetakse tibusid, sügisel tehakse kokkuvõtteid pärimusmuusika-aastast. Kuidas tänavune saak on?

Igal aastal tahaks ikka seda, et oleks erinevaid asju. Tänavu vaadeldi pärimusmuusikat eri nurkade alt ja see on inspireerinud muusikuid nii meie žanris kui ka väljaspool seda. See kõik on ainult hea. Ja plaadisaak on päris korralik.

Pärimusmuusikaga tegutsetakse, sellega on seotud palju inimesi ja seda kuulatakse ka palju, muidu poleks ju mõtet plaati teha. Kõik kokku annab tunnistust žanri elujõust.

Uut muusikat tuli seinast seina nii-öelda vana kooli stiilis kui ka läbi moodsate elektrooniliste prismade?

Nii on ja see kõik on põnev. Mulle teeb head meelt, et pärimusmuusika on see selgroog, millele saame oma kaasaega kinnitada. Väga hea, et see muusika on muutumises ja samas on selgelt ära tunda, et see on puhas eesti asi.

See selgrootunnetus on muusikutele kõige olulisem. Hinnatakse seda, et oled tõesti põhjalik ja tead, mida teed, ning see, mida kokku segatakse, ei ole mingi juhuslik värv pärimusmuusikas. Side sügavama ja kaugema kultuuriga on täiesti olemas.

Vahva on ka see, et meie pärimusmuusikute vanust saab vaadata päris pikal ajateljel. Etnokulpidele kandideerib nii kaheksanda kümne seljataha jätnud Heino Sõna kui ka alla kahekümnene Rasmus Kadaja.

See on, jah, väga kihvt. Rasmus on 17 ja Heino sai möödunud talvel 81. Eriti tore on see, et nad saavad omavahel ülihästi läbi. Nad elavad mõlemad Karksi-Nuias ning käivad teineteisel külas. Heinol on üks lõõtspill, mida Rasmus käib mängimas. Nii et põlvkondade side on täiesti olemas.

Paar aastat tagasi tundus, et domineerib elektrooniline pärimusmuusika. Tänavust saaki vaadates hakkab silma traditsioonilisem lähenemine.

Nii on. Võib-olla on need sellised trendiliikumised. Minul ei ole vahet, mis pilli kasutatakse, peaasi, et kõlaks põnevalt ja jätkaks traditsioone. Pillid ise on ju ka kogu aeg muutumises. Kui XIX sajandil tuli lõõtspill, siis arvati, et see tapab ajaloolise pärimuse ära. Samamoodi võidi arvata luuperite kohta, et need kahjustavad traditsioone. Tegelikult on need nii võimsalt kodustatud, et ehedus selle all küll kuidagi ei kannata.

Küll aga võib näiteks elektroonilisest kõlast mingil ajal kõrini saada ja siis otsitakse taas midagi teistsugust. See kõik on pidev protsess. Helikeele otsimine on täiesti normaalne.

Kui võtame näiteks Cätlin Mägi albumi «Mu pill parmupill», siis ei saa otseselt öelda, et sellel kasutatakse elektroonilisi instrumente, küll aga on tema arsenalis paljud tänapäevased nipid, mis panevad vanad head parmupillilood väga lahedalt kõlama. Siin ei ole ju mingit patustamist?

Muidugi ei ole. Just nii ongi tore. Kuulsin kord Vanalinna muusikamajas kooslust, milles mängisid viiul, kannel, mandoliin ja lõõtspill. Väga ägedalt ja põnevalt kõlas. Mulle meenus aga see, kuidas möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel oli just selline kõla nii valdav, et inimesed tüdinesid sellest ära, ning kui tuli akordion, võeti see kohe avasüli vastu. See oli uus kõla!

Kõik käib trendidena ja see on täiesti okei. Kui lõõtspill tuli, olid kõik ilmselt viiulist ja torupillist väsinud. Pill ehk ei olegi tähtis, küll aga on tähtsad mängustiil, kõlavärv ja emotsioon.

Debüütalbumitega tuli tänavu välja valdavalt noorem generatsioon, inimesed kahekümnendates eluaastates.

Kui oled väikesest peale selle muusikaga tegelnud, siis küpsuse esimene aste tulebki kahekümnendate eluaastate paiku. Tunned, et oled millegagi valmis saanud, ja soovid selle ära fikseerida ning on ka mingi publik olemas.

Olete ise ka muusik. Kui selle pilguga ringi vaadata, siis kas tunnete millestki puudust? Mõnest žanrist, teatud liiki lähenemisest?

Hea küsimus! Ma vaatan asju alati positiivse nurga alt. Vaatan seda, mis on olemas, ja rõõmustan selle üle. Millest ma puudust tunnen ...

Lõõtsaliikumine on väga hästi käima läinud, lõõtsaplaate tuleb nagu seeni. Sama võiks juhtuda rahvakandlega. Võiks tulla noori tüüpe, kes võtaks rahvakandle kätte ja teeks sellega punki. Ka teistele rahvapillidele võiks elu sisse puhuda, nagu Puuluup tegi Hiiu kandlega ja Cätlin Mägi parmupilliga ning Ro:Toro ja Trad.Attack! tegid torupilliga.

Rahvakannel on natuke varju jäänud, samas on see nii vinge instrument. Arhiivisalvestistelt saab kuulata vanu häid mängijaid, aga oleks tore, kui keegi uus ka peale tuleks. See on praegu täitmata nišš.

Jauramiorkester võiks vahelduseks päris tore olla?

(Naerab.) Jauram on olemuselt pulmanaljapill, peo kolmanda päeva hommikul tehtigi traditsiooniliselt pulmaorkestrit. Kogu saadaolev kila-kola aeti kokku, potid-pannid kaasa arvatud, ja hakati lärmi tegema. Sealt on jauram alguse saanud. Võiks muidugi huvitav olla küll.

Kui prooviks pärimusmuusika-aastale 2018 hinnet panna, siis mis see oleks?

Sellel aastal ilmunud plaatidest on näha, et inimesed on nendega palju vaeva näinud ning tulemus on viimistletud ja kunstiliselt kõrgel tasemel. Väga hea, et leidub ka kuulajaid. Kas või Etnokulpide žürii liikmed. Kui põhjalikult nad selle materjali läbi kuulasid ja läbi tunnetasid! See on suur kompliment nii muusikastiilile kui muusikutele.

Etnokulpide üritus ongi üks selline koht, kus muusiku looming ja kuulaja hinnang kokku saavad. See on väga tähtis: ergutab muusikuid ja paneb kuulajaid avastama uusi muusikuid. Aga ma ei oska ausalt hinnet anda. Ma annan kogu aeg maksimumpunkte kui vähegi võimalik.

Mulle meeldib väga, et on noori ja vanu, et kasutatakse džässi ja elektroonikat ning vahel luuakse täiesti oma kõla, nagu teeb Cätlin Mägi. Valik on mitmekesine. Muusikud on väga andekad ja mängivad seda, mis neile oluline. Pärimusmuusikat tasubki kuulata kas või sellepärast, et esinejad on erinevad ja karismaatilised. See annab lootust, et inimesi jõuab kontsertidele ja tekib uusi bände.