Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

cancel

Kujunduspealikku tunned juuste järgi

Järva Teataja
https://jarvateataja.postimees.ee/6028216/kujunduspealikku-tunned-juuste-jargi
Kuido Sarapuu

«Tunned mind ära juuste järgi,» ütleb Viljandi pärimusmuusika festivali kujunduspealik Triin Amur (31). Ta on Kaevumäel. Istub, endal peas selline juuksepahmakas, et äratundmisega tõesti raskusi ei teki. 

Lokid siin, lokid seal, lokke, eriti kui sind ennast pole erilise juuksekasvuga õnnistatud, on ühel hetkel tõesti palju. Triin Amur on elavaloomuline. Palju juukseid, palju ideid, napp arv tunde kümneliikmelise meeskonnaga neid ellu viia, aga hakkama nad said.

Kujunduseks kulus kummalist kraami

Sel korral tuli juuli lõpp nagu eelmisedki: pärimusmuusika festival, neli päeva melu, mustmiljon emotsiooni, 71 kollektiivi ja 800 esinejat, 7 pealava ja 76 kontserti, 311 meeskonnaliiget.

Just see loetellu kummaliselt sobituv kraam on olnud Triin Amuri ja tema meeskonna kinnitada, lõigata, õmmelda ja sobitada. Mitu nädalat. Pikad tööpäevad jutti. Et folgi külastajad saaksid kontserdipaikadest mitte ainult musikaalset, vaid ka visuaalset elamust.

Kuid seal olid ka tuhanded CD-plaadid, sadu tunde videolinti, kilomeetrite kaupa jäätisepaberit, ehituspoekülastused ja mutivõrk.

Just see loetellu kummaliselt sobituv kraam on olnud Triin Amuri ja tema meeskonna kinnitada, lõigata, õmmelda ja sobitada. Mitu nädalat. Pikad tööpäevad jutti. Et folgi külastajad saaksid kontserdipaikadest mitte ainult musikaalset, vaid ka visuaalset elamust.

Kas keegi teine oleks osanud arvata, et sajad päikesekiirtes mõjuvad CD-plaadid on kui tohutu peegelsein, et jäätisepaberikett helkleb ja sahiseb tuules kui mõnes muinasjutus. Korduv- ja taaskasutus oli teema!

«See töö oli ikka päris metsik,» ütleb Triin Amur hetk enne festivali ametilikku algust Viljandi lossimägedes istudes. «Tegime kujunduse viiele lavale (Kaevu- ja Kirsimäel lossimägedes, Roheline lava lauluväljakul, Tuletõrjehoovi/TÜ VKA noortelava ja Sakala keskuse/ööklubi lava – toim), peaväravale. Lisaks valmisid festivalialale kujunduselemendid, näiteks piletimüügilaudadele katted, väikeseid lipukesed ja jäätisepaberilindid.»

«Jäätisepaber?»

«Jah, eelmise aastast jäi üle toonase festivali kujundusega jäätisepaberit. Pakuti meile ja võtsime vastu. Seda oli oma 30 kilomeetrit! Lõikasime paberi omakorda pooleks ehk kui me oleks jõudnud selle kõik ära kasutada, oleks festivalialal olnud 60 kilomeetrit jäätisepaberist valmistatud ketti,» lausub ta.

Amur lisab, et pooleks lõigatud paberi kerisid nad rulli, neil oli ka nööri ja õmblusmasin ning nii tekitasid nad jäätisepaberist tunneli, mille sisse õmblesid paela. «Ma isegi ei tea, kui palju me seda valmistasime...Pole aimugi...See oli selline lõputu tegemine. Jäätisepaber ja nöör olid kogu aeg laua peal olemas ja kui kellel iganes oli vaba hetk või tahtis suure lavakujunduse tegemise kõrval puhata, siis tal oli alati võimalus jäätisepaberi juurde minna.»

Amuri meelest õmblesid nad seda paberit kokku ikka mitu-mitu kilomeetrit.

XXVI Viljandi pärimusmuusika festivali teema oli «Sajaga!», inspireeritud Eesti Vabariigi sajandast aastapäevast ning peegeldas noort ja pulbitsevat energiat.

Triin Amur selgitab, et tänavuse festivali kujundustemaatika pärines setodelt. «Leidsin, et lavade kujunduski võiks sel aastal olla midagi pidulikumat. Rahvakultuuris on kõige pidulikum kasutatud ja kantud element olnud hõbe. Sel kõigel on aga otsesed seosed seto kultuuriga,» selgitab ta. «Et tuua kogu alale ühtset kujunduspilti, tegime kõik lavad nii-öelda seto nägu. Ka ala peal olevad kujunduselemendid on seto kultuurist inspireeritud.»

Setoteema andis loomeindu

Just sel põhjusel on materjalide valik selline, nagu see on. Hõbedane on ju ka CD-plaatide helk, kui päikesekiir neid puudutab. Hõbedased tunduvad kokkupressitud alumiiniumist küünlaümbrised, kui neile auk sisse teha ja tamiiliga omavahel «mündiketiks» ühendada. «Katsusime kujunduskeele hoida võimalikult lihtsa ja selge,» ütleb Amur. «Arvan, et jätkan sama stiili ehk kasutan minimalistlikku kujunduskeelt, kuid samas mõjuvaid vahendeid.»

Nii töötas kujundusmeeskond veel festivali eelõhtulgi kultuuriakadeemia ruumides pimedani. Kujunduspealik Triin Amur päris kõigega lõplikult rahule ei jäänud, kuid tunnistas, et esimese korra kohta said nad hästi hakkama.

Seda näitab ka asjaolu, et esmaspäeva esimestel tundidel, festivali lõppedes ei saanud Amuri ja teiste kujundajate tehtu ajalooks, vaid elab edasi.

Esialgu vahelaos, seejärel laenutatakse osa lavadekoratsioone välja näiteks seto pulmadeks. «Mulle väga meeldib mõte, et tänavust lavakujundust saab ka tulevikus kasutada, küll pulmadeks, küll mujal,» märgib Amur.

Amur lisab, et on oma tiimiga väga-väga rahul. «Meil oli kahe nädala vältel selline ühine olemine ja tegemine,» lausub ta. «Nad olid väga tublid. Mõneti üllatuslikult suutsid nad mu välja kannatada. Olen kohati ju väga nõudlik.»

Triin Amuri puhul ei ole sellist asja, et «Ma ei viitsi enam midagi teha». Talle meeldib projektide kallal töötada. «Olen suure töövõimega, ehk kui võtan endale mõne sihi, siis katsun selle ka kohe ja tihti hästi intensiivselt ära teha,» lausub ta. «Saan aru, et see ei pruugi alati kõige tervislikum tegevus olla, kuid see on mõtteviisi ja meelestatuse küsimus. Kui ma milleski vaimustusse satun, siis sukeldun sellesse täielikult. Kas kõik või mitte midagi!»

Olgu öeldud, et Amuri kujundustiimi kuulusid üksnes naised. Kui eelmistel aastatel on põhijõud tulnud Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilastest, siis nii oli ka tänavu. Lisaks teatrikunsti õppinud An-Liis Amur ja üks Triinu tantsijast sõbranna.

Amet tuli üle õpetajailt

Aga miks me seda kõike siin räägime? Triin Amur on Türi vallast pärit, omaaegse majandusgümnaasiumi vilistlane, ihu ja hingega Järvamaa küljes kinni, mis sest, et elutee on teda kultuuriakadeemiaaegsest Viljandist, kus ta õppis rahvuslikku tekstiili, viinud Tallinna kunstiakadeemiasse moedisaini õppima.

Festivali kujundustiimis lööb Triin Amur kaasa kolmas aasta. Kui kaks esimest korda oli ta vabatahtlik, siis tänavu esimest korda lavade näo kujundamiseks palgatud kujunduspealik. «Mulle meeldib mõelda, et pärisin kujunduspealiku ameti,» lausub ta. «Enne mind olid tegevad Kersti Rattus ja Ave Matsin, minu õppejõud Viljandi kultuuriakadeemia päevilt. Kersti oli lavakujunduste algataja staažiga 20 aastat. Ave oli ametis 15 aastat.»

Amur lisab, et kohta pakuti talle vist juba üleeelmisel aastal. «Nad otsisid järeletulijat, mina tundsin neid ja nemad mind, ennekõike minu oskusi ja võimeid,» ütleb ta. «See ei olnud juhuslik valik, nad teadsid väga hästi, kellele nad teatepulga üle andsid.»

Mis saab tulevikus? «Kui festivali korraldusmeeskond on mu tööga rahul ja mul lubatakse ameti edasi olla, siis ma hea meelega jätkaksin,» ütleb Amur. «Õppisin, et pigem rohkem, kui vähem. Pigem suuremalt kui väiksemalt.»

Olgu öeldud, et kujundusmeeskonna töö hakkas pihta kaks nädalat enne festivali ehk juuli esimeses poole. Triin ja tema noorem õde An-Liis Amur aga alustasid kujundust juba poolteist kuud tagasi.

Valisid Eesti Rahva Muuseumi kogudest välja fotod, mille ümber siis lavadele uue näo andsid. Sealt hakkas lumepall veerema ning kogus aja jooksul endale külge nii makilinti, jäätisepaberit kui muud kummalist.

Triin Amur peab end pigem introvertseks ja tagasihoidlikuks inimeseks, kes eriti esile ei tüki. Seda suurem julgustükk oli folgilavade kujundused oma õlule võtta. Neid näevad ju kõik! Neid «kõiki» oli tänavu 26.–29. juulini Viljandis oma 26 000.

4000-5000 CD- ja DVD-plaati kogunes Viljandi pärimusmuusika festivali ja Ugala teatri väljakuulatud aktsiooni (plaadid festivali ja plaadiümbrised muusika «Once» tarbeks) käigus.

Kujundusmeeskond tegi plaadiloosi: iga inimene võttis hunnikust töökorras plaadi ja need tuli loome käigus riburadapidi läbi kuulata.

3000-4000 minuti jagu kulus festivali kujunduses ära videolinti.

Seda kasutati nii lavakajundustes, kaht sorti lipukeste tegemises, samuti muudeti lindiga «karvaseks» Rohelise lava ümbruse põhupallid. «Jabur, aga visuaal oli äge!» sõnab Triin Amur.

200 meetrit võis olla mutivõrgu kulu. Selle peale ehitati ühes lava näod, kuhu elemendid kinnitati traadiga. Ennekõike seetõttu, et kujunduselemente oleks võimalik lahti võtta ehk hoida jäätmekulu väikse.

KOMMENTAAR

Eleriin Seim

Triinu kunagine üliõpilane, kujundusmeeskonna liige

Leian, et festivali tänavune lavakujundus tuli hästi nooruslik. Kujundus oli minimalistlik, aga kui vaadata kõiki lavasid, siis just kujundus sidus need tervikuks.

Lemmikelemente oli mul mitu. Mulle meeldis peavärav «Folk 2018» kirjaga. Kui oli vähegi tuult, siis see videolindist kiri mängis igati kaasa, nii sahina kui ka värvide muutusega.

Samuti meeldis Kirsimägi. Iga lava juures kasutasime näiteks CD-plaate. Ühelt poolt üks ja sama materjal, kuid olenevalt valgustingimustest olid tekkivad pinnad täiesti eriilmelised.

Igal laval oli oma pilkupüüdev asi, mis kõigile meeldis. Ühtne joon olid nii fotod, kastpistetikandid, CD-plaadid ja videolindid.

Oleme juba mõelnud, kuidas kasutada kujunduselemente ka tulevikus. Tehtu on väga kvaliteetne, selles suhtes muret ei ole. Nii Triin kui ka An-Liis olid päris nõudlikud.

An-Liis Amur

Triinu noorem õde, kujunduspealiku abi

Folgi lavade tänavune kujundus kukkus välja hästi. Kujutasin ette, et midagi läheb ikka halvasti ja lõppkujunduses võib leida käkke, kuid kõik läks megahästi.

Jäätisepaberi idee näiteks oli äge. Meil oli materjali väga palju ja oma hõbeduses sobis see setotemaatikaga ning andis pidulikkust edasi.

Küll hirmutas mind mõte videolindi kasutus, eriti festivali peavärava taha sellest «Folk 2018» kirjutamisel. Kui Triin mulle sellest rääkis, siis ma polnud nõus. Leidsin, et see ei toimi.

Siiski andsin mõttele võimaluse ja kui selle valmis tegime ning üles saime, selgus, et see sobib värava juurde väga hästi. Tähtede vahel oli piisavalt õhku ega mõjunud nii hullusti, kui arvasin, et võib mõjuda.

Lemmikakujunduseks osutus Kaevumägi. Seal kasutatud foto on lihtsalt nii võimas. Ka muu kujundusosa toimis seal väga hästi. Erinevalt Triinust meeldis mulle väga ka Kirsimägi.